Kalad ja draakonid. Undinė RadzevičiūtėЧитать онлайн книгу.
… ”
„Tulevikus,” ütles Vanaema Amigorena
„ Milleks?” küsis Šaša. „Šantažeerimiseks?”
„Ajaloo jaoks,” ütles Vanaema Amigorena.
„Igal perekonnal on halbu mälestusi,” ütles Ema Nora.
Kuid mitte kõigil ei õnnestu peitu pugeda lohutava „Ristiisa” tsitaadi taha.
Kodus on Euroopa, ent allpool – Hiina.
Vanalinn võttis Chinatowni viieteist aasta eest vastu. Jah, otsekui oleks elu aeg seda oodatud.
Ehkki vanalinn pole enam see, mis varem. Pole sisemist vanadust.
Kõigile on ju mugavusi vaja. Vanni.
Elutoa aknast välja vaadates on näha, kuidas Hiina saatkonna töötaja läheb koos oma naisega jalutama.
Tasapisi sammu tippides ja väheke õõtsudes.
Naise must läikiv suurejooneliste roosidega Bologna jakk on iga päev üks ja sama, ent ega ta sellepärast vähem rõõmu ei paku.
Ta meenutab musti lillelisi Vene metallkandikuid.
Ent isegi asjatundja ei suudaks öelda, kes ja kust on mainitud esteetika pihta pannud.
Kodus on Euroopa, ning allpool areneb Chinatown. Ent mitte ülearu kiiresti, mis samuti rõõmustab.
„Tegelikult ei ole Malta parim koht, kuhu põgeneda,” sõnas Šaša aknast välja vaadates. „Liiga palju inimesi ühel ruutkilomeetril ja tsivilisatsioonile liiga lähedal.”
Nende tänav on nüüd nagu Hiina näitelava. Hiina saatkonna töötaja koos naisega on silmist kadunud ja nende asemele on ilmunud Hiina kaunitar.
Kauge vahemaa tõttu pole näha, kas ta on imeilus, kuid on näha, et ta on Hiinast. Ja ilu võib ka aimata.
Naise käitumise põhjal.
Kui naine kõnnib tänaval nii, nagu kõik peaksid teda vaatama, veidi maneerlikult ja koketeerivalt, teab ta täiesti kindlalt, et on, mida vaadata.
„Aga miks sa ei põgenenud mõnele teisele saarele?” küsis Miki.
„Sel ajal polnud mingit teist saart,” vastas Ema Nora.
„Kus? Kaardi peal?” küsis Miki. „Maakaardi peal ei olnud teist saart?”
„Mitte maakaardi peal,” vastas Šaša. „Horisondil.”
Kui elada sellises kohas, saaks kodus mängida mängu „Kes astub mööda tänavat? Kas hiinlane või mittehiinlane?”
Raha peale.
All vaatlevad kolm hiinlast kastanit. Puud.
Imetlevad.
Mitte ükski eurooplane ei suudaks ühte üksikut kastanit niimoodi imetleda, ent hiinlased teevad seda grupikaupa.
„Kas sina pole kunagi mõelnud kuhugi põgeneda?” küsis Vanaema Amigorena.
„Võib-olla isegi olen mõelnud,” vastas Šaša.
„Ja miks sa siis ära ei jooksnud?”
„Tegelikult … ma jooksin ära,” vastas Šaša. „Palju kordi.”
„Aga miks ma siis näen sind iga päev?” ütles Vanaema Amigorena.
„Ma põgenesin mõtetes ära,” vastas Šaša.
„Aga sina, kas sa ei ole mõelnud kusagile ära põgeneda?” küsis Vanaema Amigorena.
„Olen mõelnud,” vastas Miki.
„Ja miks sa siis ei ole põgenenud?”
„Polnud võimalust.”
„Ka sa pole kavatsenud midagi näpata?” küsis Vanaema Amigorena ja läks ise oma küsimusest ärevile.
Siis muutus pahuraks ja surus hambad risti, et ta küsimus ei kõlaks pakkumisena.
Hiinlased ei kõndinud enam akna taga, ja hakkas pisut igav.
„Aga kui sul oleks võimalus põgeneda, kas sa jookseksid siis ära?” küsis Vanaema Amigorena.
Miki ei vastanud.
Vaatepilt hiinlaste poodiumil muutus taas huvitavamaks. Välja ilmus Hiina bandiit.
Naljakas bandiit. Nagu Hiina filmist. Käed taskupõhjas. Astub vaarudes.
Näeb välja naga tänavaröövel. Näeb väga hea välja.
Euroopas … Euroopas püüavad tänavaröövlid välja näha mitte nagu tänavaröövlid, ja see tuleb neile röövimisel ainult kasuks.
Need aga, kes näevad välja nagu röövlid, ilmuvad tänavale vaid öösiti.
Kuid see bandiit lausa kiirgab päeva üleüldise heaolu taustal pahelisusest.
Šaša selgitab: hiinlasetele avaldab ilmselt suurt mõju Pekingi ooper.
Ja selle koopiad.
Provintsiaalsed koopiad.
Kui tegelane on seal halb, siis ta ka näib halb, ja kui on väga halb, siis ta ka näib väga halb.
Mida ta endast ometi arvab? Teda vahivad ju niigi kõik.
„Kas ta oli ilus?” küsis Miki.
„Kes?” küsisid Ema Nora, Šaša ja Vanaema Amigorena ühest suust.
„See kirjanik Maltalt.”
„Võib-olla oli,” vastas Ema Nora. „Lapsepõlves oli ta isegi poseerinud ühe religioosse skulptuuri jaoks. Ja see skulptuur seisab siiani tema kodulinna katedraalis.”
„Ka sa olid temaga lapsepõlves tuttav?” küsis Vanaema Amigorena.
„Ei, lapsepõlves ei olnud tuttav,” vastas Ema Nora.
„Mida see skulptuur kujutas?” küsis Miki.
„Naist, kes hoidis käes lina, millesse Kristus pühkis oma nägu, kui ta Kolgata mäele rühkis, ja veel üht naist koos poisikesega, kelle modell see Malta kirjanik oligi lapsepõlves olnud,” vastas Ema Nora.
„Keda see naine ja see poisike siis kujutasid?” küsis Miki.
„Ma ei tea, ma pole ju religioossete süžeede asjatundja,” vastas Ema Nora.
„Kas sa oled mittereligioossete süžeede asjatundja?” küsis Vanaema Amigorena.
„Just nimelt,” vastas Šaša.
Reklaamipaus lõppes ja Miki keeras televiisori hääle tugevamaks:
„Kas teie meelest on nii, et kui oled juba peaaegu kuuekümne aastane, on kergemate, erootiliste romaanide kirjutamist liiga hilja alustada?” küsis Ema Nora professionaalse küsitleja rolli üle võttes.
„Varem te ju kirjutasite ainult kõige väiksematele,” vastas ajakirjanik pisut kõheldes.
„Väikesed lugejad kasvavad ühel päeval suureks,” selgitas Ema Nora.
„Kodus sa räägid hoopis teistmoodi,” ütles Miki.
Tema pärisnimi on Nika. Kuid see nimi on kirjas vaid dokumentides.
Kodus ei kasuta seda mitte keegi mitte kunagi.
„Te panite mulle meelega niisuguse nime,” räägib Miki tihtipeale.
„Miks meelega?” küsib temalt tema perekond.
„Te kõik tahate rõhutada, et mul ei ole siin mingit staatust,” ütleb Miki. „Nagu mingil hiirel.”
„Aga mispärast sa siis hakkasid erootilistel teemadel kirjutama?” küsis Vanaema Amigorena, kui intervjuu Ema Noraga oli läbi.
„Aga sellepärast,” ütles Šaša.
„Ma ei mõista,” ütles Vanaema Amigorena.
„Sellepärast,