Kalad ja draakonid. Undinė RadzevičiūtėЧитать онлайн книгу.
ise ka niimoodi,” nõustus Vanaema Amigorena. „Ta ei armasta lapsi.”
Tegelik põhjus peitus aga mujal.
Ema Nora elas oma perega pikka aega riigis, kus kehtis kirjutamata seadus, mis keelas erootikat isegi mainida.
Kirjutamata seadus kestis viiskümmend aastat.
Ja siis äkki, kui poliitiline olukord muutus, oli erootilistel teemadel justkui lubatud kirjutada.
Kõigil.
Vähe oli neid, kes sellele vastu panid.
Kui algas erootilise kirjanduse tormijooks, mõistsid paljud kirjanikud, et lapsed võivad oodata, kuid tormijooks mitte.
Seega siis.
Ema Nora ei olnud ainus ega erand.
Tema erandlikkus oli ehk vaid see: ta kuulus väikesesse kahekümnest kirjanikust koosnevasse rühmitusse, kus nad hakkasid selle asjaga tegelema, olles ise juba kuuekümnendates aastates.
„Näidake mulle seda Sacher-Masochit,” ütles Vanaema Amigorena, kui kired erootika ümber vaibusid.
„Mis Sacher-Masochit????” küsis Ema Nora.
„Seda, kes kahju tegi,” selgitas Vanaema Amigorena.
Ühel päeval algab inimese elus lõpuks niisugune ajajärk, mil ta hakkab huvituma kõigest ja kõigist, mis või kes teda kahjustavad või võivad kahjustada.
Vanaema Amigorena pani suitsu ette, mõeldes selle mõtte peale oma sõnadega.
„Nii ei saa enam kauem kesta,” sõnas Ema Nora.
Kunstitarkade komisjon on veendunud: maailmas on olemas vaid üks hobune.
Mongoli hobune.
Kuid vanad hiinlased olid näinud ka teisi hobuseid. Juba kuus aastasada tagasi joonistas Songi dünastia hobusemaali meister – hiinlastel oli neid rohkem kui üks – Li Gonglini viis hobusepilti.
„Joonistas” oleks täpsem öelda kui „maalis”, sest
need pildid meenutasid rohkem kalligraafilisi eskiise kui maale.
Ei oska hiinlased maalida.
Ehkki armastavad pilte värvida erksate värvidega.
Piltide peal polnud hobused omapäi jäetud. Neid valvasid tallipoisid.
Seega seisis iga viie Li Gonglini joonistuse peal üks hobune ja üks tallipoiss.
Ja kuigi tähelepanelik vaatleja võis märgata, et hobused olid eri tõust, nägid nad täpselt ühesugused välja.
Üks ja sama hobune: rahulik ja tundetu. Selle eest olid tallipoisid erinevad.
Nad erinesid nii rahvuseti kui ka päritolu poolest. Nad erinesid nii väljanägemise, riietuse kui ka rühi poolest.
Kuid tähelepanelik vaatleja võis märgata veel üht väga olulist – kõiki ühendavat – omadust.
Professionaalsust.
Nad kõik nägid välja nagu petised.
Nagu petised, sahkerdajad, kupeldajad, valerahategijad, saamaahnurid, mõtles Castiglione viit vanaaegset pildirulli ettevaatlikult – ühekaupa – lahti rullides, silmitsedes ja ettevaatlikult kokku rullides.
Kunstitarkade komisjon lubas seda. Viienda Qingi dünastia Keisri loal.
Kas niisuguse välimusega saab hobust müüa? mõtiskles Castiglione.
Keegi ei usu ju neid.
Aga võib-olla Li Gonglin märkas midagi, mida hobuste ostjad ei märganud?
Võib-olla kunstnik ainsana märkas. Seda hobuseparisnike salalikkust?
Aga võib-olla pole ilma kavaldamata ja petmata võimalik, mõtiskles Castiglione. Hobust müüa?
Piltide pealkirjades polnud sõnagi tallipoistest. Pealkirjad olid „Viis suursugust hobust”.
Ei ole õigesti, mõtles Castiglione. Piltidele pole õiged pealkirjad pandud.
Li Gonglin mõistis vaevata tallipoisi loomust, kuid hobuse loomust mõista tal ei õnnestunud, nagu ka teistel kuus aastasada tagasi, mõtles Castiglione. Ehkki hobuste proportsioonid olid õiged.
Isa Castiglione saabus Hiinasse koos jesuiitide misjoniga, et maalida freskosid katoliku kirikutes. Kui aga sobivaid kirikuid pole, siis koos jesuiitidega need püstitada.
Ja juba seejärel. Kaunistada maalidega.
Ta seilas siia, et maalida evangeliste ja peaingleid. Kuid kõige rohkem tahaks Castiglione maalida usuvõitlejaid.
Juuditit, kes habraste sõrmeotstega Olovernese peast kasvanud juuksepahmaga mängib. Tema pikkade juustega.
No muidugi.
Mis on kasvanud maharaiutud peast. Tema maaliks neid juukseid.
Juukseid, mis on keerdunud ümber käte ja võib-olla ka ümber jalgade.
Paljaste.
Paljaste ja verepritsmetes. Millise mõnuga ta maaliks. Naise punase rüü serva.
Mis on verest läbi imbunud. Ja verega määrdunud kingi. Või.
Taavetit, kes purustas väikese kiviga hiiglase pea. Koljati pea.
Ja pärast seda.
Hüppas ta rinnale, et vaadata, kuidas keha tõmbub siniseks.
Keegi siin ei mõista teda hukka.
Et itaallane tahab maalida pilte hispaanialiku kire ja kannatusega.
Siin on ju Hiina.
Castiglione põgenes maalide eest ja Euroopast ainult kuulsuse pärast.
Ja raha pärast.
Aga see põgenemine oli, tõsi küll, seotud ka asjaoluga, et ta pidi austerlaste eest ära jooksma. Kuid Castiglione oli iseennast juba ammugi veennud, et ainuüksi austerlaste pärast poleks ta kusagile jooksnud.
Ta maabus Kantonis, et avada hiinlastele pintsliga taevas.
Kirikute laekaarel.
Et hiinlased näeksid vähemalt ülestõusnud Kristuse puhtaid jalataldu.
Ta oli seilanud siia laevaga, et selgitada, miks. Miks on jalad läbi torgatud.
Ja kes on selles süüdi.
Ta põgenes maale, kus võib uuesti kõike otsast peale alata.
Et luua Hiinamaal pintsliga uut maailma. Et unustada Itaalias teda painanud …
Kättemaksuiha.
Itaalias painab kõiki kättemaksuiha. See on selline maa.
Ta põgenes Hiinasse, et oma hinges eristada Ignatius Loyola õpetust mööda kurja ja head.
Ilma kiirustamata.
Hüva.
Ta põgenes sellepärast, et Euroopas ähvardas teda karistus.
Teda oleks võidud süüdi mõista.
Kuid ka Ignatius oleks peaaegu süüdi mõistetud. Tema pärast läksid nad isegi tülli.
Kirik ja riik.
Mõlemad himustasid teda.
Võib-olla Ignatius pääseski sellepärast puhtalt. Kuid Isa Ripa, Isa Ripa rääkis, et tema, Isa Ripa, lahkus Euroopast üksnes selle pärast
… sellepärast, et seal olid kõik minetanud distsipliini.
Ja eks ka entusiasmi. Kõik olid minetanud. Kõik jesuiidid.
Hiinas on katoliku kiriku laed lamedad.
Isa Giuseppe Castiglione oli tulnud selleks, et nendele kaarvõlvi maalida.
Jumala auks.
Niisuguseid, mida keegi tegelikest ei erista. Niisuguseid, nagu on Roomas.
Kuid nende dominiiklaste pärast